Rollercoaster!
Lugesin ükspäev üle oma postitusi aastast 2016. Mis oli ju suht äsja a siiski mitte. Need kolm aastat tagasi olin ma juba sama tark, nagu ma olen praegu, erinevatel teemadel. Aga mõnevõrra lootusrikkam ja kõvasti vaimukam.
Nende kolme aastaga ei ole midagi tervise jms mureteemades toimunud. Miski pole paranenud, miski pole lahenenud, kuigi ma käin ja molestin dr Googlet lolli järjekindlusega. Tarkus on sama, teadmatus samamoodi. Lootust on tiba vbl vähem. Või on see lootus selline vähe meeleheitlikum. Et nüüd või nevä.
Kõik seisab paigal ja selleks paigalseisuks tuleb iga päev arvestataval hulgal mõttetult tõmmelda. Kõik seisab paigal apart from time, mis tormab edasi meeletu hooga. Midagi hakkab lõppema. Midagi hakkab algama. Konks seisneb selles, et kui ma ei osanud rõõmu tunda eelmisest eluperioodist, mis oli mu elu parim, siis kuidas ma peaksin suutma ennast üldse läbi vedada järgmistest? Kus kõik läheb ainult ja otse allamäge. No! No! No!, ma ei osta seda "igas eluperioodis on midagi head". Ei. Ei viitsi, ei taha, ei usu, ei näe mingit väiksematki mõtet. Ei. Ei taha olla see pime lotiga kana, kes meeleheitlikult seda "midagi head" kruusakivide vahelt välja püüab nokkida. ei TAHAAAAAA!
Oli aeg, kui mu omapärasuse vabandas mõnes mõttes välja, et ma oskasin selle juures olla ka omapäraselt nunnu või omapäraselt ilus. Keskeas ei toimi need kumbki. If it was tuff then, it's gonna get a lot tuffer.
Small periods of peace muutuvad aina lühemaks ja ajutisemaks. Aastaid olid nendeks hetkedeks raamatud ja uni. Nüüd esimesed ei tõmba enam nii tugevalt ja teine on omale alla laadinud mingid kellad ja viled, mida ma ei naudi.
Ja siis on need vahepealsed perioodid, kus ma olen ekstaatiliselt õnnelik. Kõnnin tänaval, klapid, kõrvad ja hing muusikat tulvil, kepsutan tantsu ja laulan kõva häälega. Ja päike paistab ja ma olen täis lootust ja armastust. Aga armastus on hubbabubba nätsumull, mis tugevast kasutusest juba ammu värvi ja maitse on minetanud ja järgmiseks läheb pindpinevus. Ja Keerubil on kondine perse, hatused tiivad ja pealael paljak. Ja pseudoprobleemid. Ja kui imelised need eufooriahetked ka ei oleks on need - esiteks - pseudo ja teiseks kohutavalt kurnavad.
Pidasin sel aastal üle aastakümnete vähe suuremalt oma sünnipäeva. Tegin sellest oma peo. Minust ja minule, ise tehtud. Isegi luuletuse kirjutasin ise endale, kuig sain sel aastal kolm tükki ka kingituseks (vot see, SEE oli küll megasweet). Külaliste hulgas oli neid, kes tulid koos minuga minu päeva pühitsema, aga oli ka neid, kes üldse ei viitsinudki eriti kohale tulla ning neid teisi, kes tulid, aga vaatlejaks. Õnneks oli mul mina. Ja paar, kes tulid rõõmuga mu rõõmu ja veidrustega kaasa. Ja mu tõsine tagalatandem, kes pani asja sujuma.
Nii et..
Noh. Ja mis siis nüüd saab?
