Nabakaemus anno 2023 veebruar

Et kõik ausalt ära rääkida, peab alustama sellest, et mingi online tädi ütles oma online forecastis, et nüüd lõppeb miski, mis algas 10 aastat, 10 kuud ja 10 päeva tagasi. Käisin siis blogis mälu värskendamas, sest mul endal seda pole. Allora, Krissu - see ei olnud 3-4 aastat, vaid julge 5-6. 

ja - arguably - miks peaks journalima blogis, mitte nunnus moleskinis, safely tucked away madratsi ja väikse roosa sõbra vahele? Aga seetõttu, et mul oleks käepärast reference point, et ma olen elanud ja kunagi isegi elus olnud. Ja et mis miskil ajal toimus.

Sissejuhatus tehtud.

Mida ma tahan jagada endaga sest ma tahan seda mäletada on purgatoorium.

Kui ma varasemad aastakümned podisesin back-burneril nagu redutseeritav kaste, siis viimasel kahel aastal unustas taivane kokk mu pooleldi keema, nii et lisaks hingelisele jõule, mis on füüsikalistele seadustele alludes kergem ning püüdleb orgaaniliselt sinna, kus helesinine, jõudis leek ka füüsiseni. Ja mitte moel, millest kirjutab Barbara, vaid redutseerivalt. Positiivne on see, et ma olen kergem, kui terve noorusaja ja negatiivse tõi välja tussulaagri Jana, kes ütles, et ma olen "kuiv". 

Kergem on olla, kuigi kole pole möödas. Kole ei saagi mööda enne, kui ma sellele lõppu ei tee. Ja ma ei tee. Empaat - nartsissist vs narstsissist. 

Märksõnad, juhuks kui tussuke ikka veel mu blogi väisamas käib (mis pole küll teabmis tõenäoline):

igatsus I ihaldus I ikaldus.

Olen nende aastatega kasvanud. Selleks tead kõrbetaimeks, kelle puhul pole absoluutselt aru saada, kus krdi kohas saab ta oma toitaine ja vee, et olla nii lushiously mahlane ja kaunite teravate okastega. Ei looda, et oota, ei igatse. Täielikult self-sufficient (ok, majanduslikult vbl ei, aga see on mindseti küsimus). Praeguseks tean hästi, et väline on su sisemise peegeldus ning seega eelistan peegleid vältida. Kõige edukamalt õnnestub see kodukontori päevadel, mil ma - klassikuid e iseend tsiteerides - saan olla mina ise ning ei kriibi ei kellegi fassaadi ega põrka vastu teiste teravaid nurki oma teravate nurkadega. Kinda lonely place to be, aga nuttin new here. Seetõttu on ka tore vahel targa inimesega mõtteid vahetada ehk et äkki siis kirjutada siia.

Ja leida - äkki - protsessi käigus üles see inimene, kes ma siin aastaid tagasi olin. Vähemalt verbaalse võimekuse osas.

Et mõjuda nii hingeliselt, kui füüsiliselt. Vähemalt iseendalegi. 

I guess purgatoorim kestab vähemalt veel aasta. Sest kaks ilma kolmandata ei jää. Seda ka nartsisissitide, kapi-machode ja metroseksuaalide osas.

Ja affirmative - olen ikka jätkuvalt jumalikul missioonil, kus minu funktsiooniks on avada, aidata ja arendada kuniks kärneriks olev kits leiab endas jumaliku sädeme luua oma aed, oma muusale. 

Valleraa. 

Valleraa! I'm still alive!

 No, nuttin' dramatic, eksole.

Lic... island, kui te vaid teaks!

Aga allora. Tegelikult tulin ma siia, et endale kuhugi märkme teha et. Et ma olen elus. Vbl veel lausa mõnda aega.

Et ma ei tea, kes siia sattuda võib (tervitused aastatetagusele tussukesele-kodukokale siinkohal!), siis suhet ma siin lahkama ei hakka igaks juhuks. Seda tasub jäädvustada küll, kuid vbl tiba privaatsemalt. Aga mida siis kirjutada, onju - lapsed suured ja üldse.. Arvasite ära, eks? Tervisest muidugi!

Tervisest seega. Ja siinkohal disclaimer: kui Tiktok ei ole veel te digiarst, olete te severely puudes. Ilma naljata. 

Detailid jätan enda teada. Osad, vaata, vanamutid on sellised, et pidevalt on vaja paremaks panna ja tervis pole selline teema, kus ma kutsikana tahaks kogu aeg enda (v teiste) uureas supelda. 

Oneness

 Uus aasta algab jõuludega, they say.

Osalesin täna online kogemusel Breathwork Online Session. Ma ei teagi, mida ma sellelt konkreetselt ootasin, kuid kogemuse tahtsin siia kirja panna.

Ootusi mul polnud, olin tegelilikult jõudnud lausa ära unustada, et ma ennast sinna registreerisin, aga kogemus oli ootamatu. Ma tundsin ennast osana universumist ja kõiksusest. Ei olnud mingit emotsioonide vabastamist või pisaraid või traumaatilise kogemuse relivingut: ma läksin reisile läbi universumi, kihutades alguses võimsa viikingina läbi talvise tühjuse, siis edasi juba taevase ratsanikuna (jätkuvalt hot viiking, siiski), jõudes edasi universumi avarustesse, kuhu ma hajusin harmooniliselt pisikeste ümarate täppidena. Seejärel, muusika muutudes, langesin ma lehekesena tagasi maa peale ning sain teada, et olen osa universaalsest ürgsest naiselikust jõust, loomulikult. Seisin preerias uue võimsa minana, avatuna päikse poole, kuum liiv ja liivakivist kaljud mu transendendaalset persooni toetamas.

Terve tund, muusikast juhtides.

https://breathworkonline.com/about-michael-stone/

 Jube tüütu on olla mina.

Vahel tundub, et pole olemas imelisemat ja erilisemat inimest.

Siis jällegi, et hullemat sitakotti, energiavampiiri ja tähelepanunäljast lihtsalt ei saa teist maailmas eksisteerida.

Ma põrkan kogu aeg. Vastu klasslage ja klaasseinu, vastu teisi inimesi.

Kus on see rajake läbi rohetava aasa?

Kukeke sai 18! Ja muud jutud.

tuli tali, mitte reed..
vett on viimasest postist saati kõvasti merre voolanud.
Alustan tähtsaimast ehk Kukekese tänasest sünnipäevast.
Meie linnupoeg on nüüd 18. Jah alles ta istus oma pisikesel pissipotil, lehitses tähtsalt ajakirja ja ütles tõsiselt: "Mind ei tohi filmida, ma loen!". Nüüd käib ta 11. klassis, maadleb rootsi keele kibestunud õpetaja ning esimese (?) tõsisema tüdruksõbraga. Näeme teda vähe, nii ööd kui päevad on ta kusagil lennus. Õnneks on vahepealne "unustage, et ma üldse olen ja laske elada"-faas tasapisi läbi saamas.
Ta on nii armas ja juba ei tea me temast kolmandikkugi. Õrn on ta siiani, nii et universum, hoia teda! (nagu tegelikult meid kõiki..). Armastan teda lõputult ja teen tema jaoks kõik: kindlasti rohkem, kui tervislik oleks ;)
Ilus poiss.

Teine tibulinnu käib 15-ndat. Koolis on sotsiaalne skeene õnneks paranenud, ning neil on nüüd vahva kambamoodi kamp, kellega vahel asju ette võtta. Imelikud tervisehädad kimbutavad: ninaverejooksud, imelik furunkel jalal, mis lausa pööraseks läks... Nüüd juba ka arvutis prillidega.. Tema on meie pere superkondiiter: maitsev, maitsev, maitsev ja gluteenivaba! Ka on tal mõnus kurviline huumorisoon ja temaga on lõbus. Lõbus, lihtne ja armas. Armastan tedagi kuuni ja tagasi. Mu karate kid. Mu sinisilmne sireen.

Ise olen such a wreck. Närvid löövad juba läbi naha välja: emotsionaalne üleelamine võrdub nahakäsnaga. Ijuu. Murepilved mu taevas on porised. Ikka ootan, et millal sobiv terapeut mu uksele koputama tuleb... Tuleb ju?

Koor on koor on koor.. Käisime laulupeol ja see oli tõesti võimas elamus. Katarsist ei tulnud, kuid võimas oli laulukaare all täiel rinnal laulda kajakatest ja kandlest ja hõbepajust.. Kes laulis siis sama kaare all, aga ei laula meil enam. See pani kena punkti neli aastat kestnud silmakommitamisele, mis oli kurnav ja eleveeriv ja kurb ja inspireeriv... Hea oli olla elus, nii hea! Väsitav oli ka. Mitu poolpehmet värssi võrsus sellest uiust. Head teed sul minna, hõbepajuprints!

Inimestega on ikka nii raske. Same same not different e ma ei räägi seda keelt. Ma olen vahel portselan poes, kus on elevant, aga samas teen ju ka pärikarva paisid vasakule ja paremale ja never ever ei siruta keegi oma kätt, et minu karva sasida. Ja vahel teeb see rohkem haiget, kui mõnel teisel korral. Enda pai on sama, mis endale õlavöötmemassaaži teha: ma võin ju sellesse väga uskuda, aga abi pole tuhkagi.
Issand, ja need hambad! Nüüd on neile lisaks ka veel kortsud. Ei lähe paremaks.

Mis veel. Kolisime kontoriga. Jaaaaaa, ma olen ikka seal. Uus kontor on kena. Uued töökaaslased ka, aga see elevus sai nüüd ka suht järsku läbi. Jõudsin juba ära harjuda, et ei möödu päevagi lõbusa lõkerdamiseta. Möödub. Vahel lausa terve nädal.

Meie igapäevast leiba anna meile tänapäev, ja anna meile andeks meie võlad. Võlad. Äkki ma olengi. Olen võlgu. Olen patune. Sellest ka nuhtlus. Ihuline ja hingeline.

Peaks luuletused raamatusse köitma. Äkki kedagi huvitab, lisaks mulle endale.

Ma olen väsinud.
Füüsiliselt kogu aeg, nuttin new here.
Aga kui kell näitas täna 00:00 tahtsin ma midagi soovida. Ja sain aru, et ma ei soovigi midagi. Ei elada, ei surra. Tglt soovin. Soovin saada hakkama. Nii, et poleks valus, et poleks piinlik. Et keegi ei saaks haiget, k.a. ma ise.
Mulle meeldib olla üksi.
Või ei meeldi.
Aga üksi olles on kõik paigas. Ma olen normaalne, ma olen olemas, ma sobin.
Keegi ei löö end vastu mu nurki ära. Kellegil pole ebamugav ega imelik. Ma lihtsalt olen ja see ongi ok. Ma sobin. Ma sobitun.
Valus on mitte kuuluda. Valus on olla imelik.
Uksi olles võin ma kujutada ette, et kõik ongi normaalne.
Et mina olen. Normaalne.

Ma ei oska elu mänge

ja vist ei õpi ka

Nii ikka päris sageli

pean vaikselt ohkama

Ei oska teha nii

et oleks oodatud ma kõikjal

Ei oska, tiimi valides

mind nad eelistades hõikaks

Ei oska teha nõnda

raha et mind kalliks peaks 

Ei oska teha ebasoodsa

enda tarvis heaks 

Ja ei ma õpi vigadest

nad mul jätkuvalt on kallid

Ümbritsen end nende müüriga

Nad kui haisvad adruvallid

Ei vali päri-paitada

kui hingele see vale

Ei marsi varmalt teistega

jään üksi tänavale

Ah, üpris sorri keiss ma

kuigi tahaks olla popim

Vahel vastu sisetunnet end

siiski teiste hulka topin

Vist elu õppetund mul ongi

kuidas olla eremiit

Kuid nõnda tihti nukker on

Ma. Tahaks. Ära. Siit. 

Aga mul oli vahepeal ju sünnipäev

Isegi tiba nagu juubel. Sai tralli ja pidu ja .. luuletusi!
See esimene, see õige armas on esmasündinult.

Teine Mariselt:

Kolmas Krissu sõpradelt: 

Ja neljas iseendale: