Et kõik ausalt ära rääkida, peab alustama sellest, et mingi online tädi ütles oma online forecastis, et nüüd lõppeb miski, mis algas 10 aastat, 10 kuud ja 10 päeva tagasi. Käisin siis blogis mälu värskendamas, sest mul endal seda pole. Allora, Krissu - see ei olnud 3-4 aastat, vaid julge 5-6.
ja - arguably - miks peaks journalima blogis, mitte nunnus moleskinis, safely tucked away madratsi ja väikse roosa sõbra vahele? Aga seetõttu, et mul oleks käepärast reference point, et ma olen elanud ja kunagi isegi elus olnud. Ja et mis miskil ajal toimus.
Sissejuhatus tehtud.
Mida ma tahan jagada endaga sest ma tahan seda mäletada on purgatoorium.
Kui ma varasemad aastakümned podisesin back-burneril nagu redutseeritav kaste, siis viimasel kahel aastal unustas taivane kokk mu pooleldi keema, nii et lisaks hingelisele jõule, mis on füüsikalistele seadustele alludes kergem ning püüdleb orgaaniliselt sinna, kus helesinine, jõudis leek ka füüsiseni. Ja mitte moel, millest kirjutab Barbara, vaid redutseerivalt. Positiivne on see, et ma olen kergem, kui terve noorusaja ja negatiivse tõi välja tussulaagri Jana, kes ütles, et ma olen "kuiv".
Kergem on olla, kuigi kole pole möödas. Kole ei saagi mööda enne, kui ma sellele lõppu ei tee. Ja ma ei tee. Empaat - nartsissist vs narstsissist.
Märksõnad, juhuks kui tussuke ikka veel mu blogi väisamas käib (mis pole küll teabmis tõenäoline):
igatsus I ihaldus I ikaldus.
Olen nende aastatega kasvanud. Selleks tead kõrbetaimeks, kelle puhul pole absoluutselt aru saada, kus krdi kohas saab ta oma toitaine ja vee, et olla nii lushiously mahlane ja kaunite teravate okastega. Ei looda, et oota, ei igatse. Täielikult self-sufficient (ok, majanduslikult vbl ei, aga see on mindseti küsimus). Praeguseks tean hästi, et väline on su sisemise peegeldus ning seega eelistan peegleid vältida. Kõige edukamalt õnnestub see kodukontori päevadel, mil ma - klassikuid e iseend tsiteerides - saan olla mina ise ning ei kriibi ei kellegi fassaadi ega põrka vastu teiste teravaid nurki oma teravate nurkadega. Kinda lonely place to be, aga nuttin new here. Seetõttu on ka tore vahel targa inimesega mõtteid vahetada ehk et äkki siis kirjutada siia.
Ja leida - äkki - protsessi käigus üles see inimene, kes ma siin aastaid tagasi olin. Vähemalt verbaalse võimekuse osas.
Et mõjuda nii hingeliselt, kui füüsiliselt. Vähemalt iseendalegi.
I guess purgatoorim kestab vähemalt veel aasta. Sest kaks ilma kolmandata ei jää. Seda ka nartsisissitide, kapi-machode ja metroseksuaalide osas.
Ja affirmative - olen ikka jätkuvalt jumalikul missioonil, kus minu funktsiooniks on avada, aidata ja arendada kuniks kärneriks olev kits leiab endas jumaliku sädeme luua oma aed, oma muusale.
Valleraa.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar