Ma olen väsinud.
Füüsiliselt kogu aeg, nuttin new here.
Aga kui kell näitas täna 00:00 tahtsin ma midagi soovida. Ja sain aru, et ma ei soovigi midagi. Ei elada, ei surra. Tglt soovin. Soovin saada hakkama. Nii, et poleks valus, et poleks piinlik. Et keegi ei saaks haiget, k.a. ma ise.
Mulle meeldib olla üksi.
Või ei meeldi.
Aga üksi olles on kõik paigas. Ma olen normaalne, ma olen olemas, ma sobin.
Keegi ei löö end vastu mu nurki ära. Kellegil pole ebamugav ega imelik. Ma lihtsalt olen ja see ongi ok. Ma sobin. Ma sobitun.
Valus on mitte kuuluda. Valus on olla imelik.
Uksi olles võin ma kujutada ette, et kõik ongi normaalne.
Et mina olen. Normaalne.