Kukeke sai 18! Ja muud jutud.

tuli tali, mitte reed..
vett on viimasest postist saati kõvasti merre voolanud.
Alustan tähtsaimast ehk Kukekese tänasest sünnipäevast.
Meie linnupoeg on nüüd 18. Jah alles ta istus oma pisikesel pissipotil, lehitses tähtsalt ajakirja ja ütles tõsiselt: "Mind ei tohi filmida, ma loen!". Nüüd käib ta 11. klassis, maadleb rootsi keele kibestunud õpetaja ning esimese (?) tõsisema tüdruksõbraga. Näeme teda vähe, nii ööd kui päevad on ta kusagil lennus. Õnneks on vahepealne "unustage, et ma üldse olen ja laske elada"-faas tasapisi läbi saamas.
Ta on nii armas ja juba ei tea me temast kolmandikkugi. Õrn on ta siiani, nii et universum, hoia teda! (nagu tegelikult meid kõiki..). Armastan teda lõputult ja teen tema jaoks kõik: kindlasti rohkem, kui tervislik oleks ;)
Ilus poiss.

Teine tibulinnu käib 15-ndat. Koolis on sotsiaalne skeene õnneks paranenud, ning neil on nüüd vahva kambamoodi kamp, kellega vahel asju ette võtta. Imelikud tervisehädad kimbutavad: ninaverejooksud, imelik furunkel jalal, mis lausa pööraseks läks... Nüüd juba ka arvutis prillidega.. Tema on meie pere superkondiiter: maitsev, maitsev, maitsev ja gluteenivaba! Ka on tal mõnus kurviline huumorisoon ja temaga on lõbus. Lõbus, lihtne ja armas. Armastan tedagi kuuni ja tagasi. Mu karate kid. Mu sinisilmne sireen.

Ise olen such a wreck. Närvid löövad juba läbi naha välja: emotsionaalne üleelamine võrdub nahakäsnaga. Ijuu. Murepilved mu taevas on porised. Ikka ootan, et millal sobiv terapeut mu uksele koputama tuleb... Tuleb ju?

Koor on koor on koor.. Käisime laulupeol ja see oli tõesti võimas elamus. Katarsist ei tulnud, kuid võimas oli laulukaare all täiel rinnal laulda kajakatest ja kandlest ja hõbepajust.. Kes laulis siis sama kaare all, aga ei laula meil enam. See pani kena punkti neli aastat kestnud silmakommitamisele, mis oli kurnav ja eleveeriv ja kurb ja inspireeriv... Hea oli olla elus, nii hea! Väsitav oli ka. Mitu poolpehmet värssi võrsus sellest uiust. Head teed sul minna, hõbepajuprints!

Inimestega on ikka nii raske. Same same not different e ma ei räägi seda keelt. Ma olen vahel portselan poes, kus on elevant, aga samas teen ju ka pärikarva paisid vasakule ja paremale ja never ever ei siruta keegi oma kätt, et minu karva sasida. Ja vahel teeb see rohkem haiget, kui mõnel teisel korral. Enda pai on sama, mis endale õlavöötmemassaaži teha: ma võin ju sellesse väga uskuda, aga abi pole tuhkagi.
Issand, ja need hambad! Nüüd on neile lisaks ka veel kortsud. Ei lähe paremaks.

Mis veel. Kolisime kontoriga. Jaaaaaa, ma olen ikka seal. Uus kontor on kena. Uued töökaaslased ka, aga see elevus sai nüüd ka suht järsku läbi. Jõudsin juba ära harjuda, et ei möödu päevagi lõbusa lõkerdamiseta. Möödub. Vahel lausa terve nädal.

Meie igapäevast leiba anna meile tänapäev, ja anna meile andeks meie võlad. Võlad. Äkki ma olengi. Olen võlgu. Olen patune. Sellest ka nuhtlus. Ihuline ja hingeline.

Peaks luuletused raamatusse köitma. Äkki kedagi huvitab, lisaks mulle endale.