Jube tüütu on olla mina.

Vahel tundub, et pole olemas imelisemat ja erilisemat inimest.

Siis jällegi, et hullemat sitakotti, energiavampiiri ja tähelepanunäljast lihtsalt ei saa teist maailmas eksisteerida.

Ma põrkan kogu aeg. Vastu klasslage ja klaasseinu, vastu teisi inimesi.

Kus on see rajake läbi rohetava aasa?